Futuuri ostjad ja müüjad sõlmivad lepingut mitte omavahel, vaid börsi vahendusel. Nii ringleb börsil tavalise ostu – müügilepingu asemel kaks eraldi lepingut. Üks on sõlmitud futuuri müüja ja börsi vahel ning teine börsi ja futuuri ostja vahel. Lepingu ostjal tekib kohustus osta alusvara mingil hetkel tulevikus futuurilepingus kokkulepitud hinnaga. Öeldakse et ostjal „on long (pikk) positsioon“. Müüjal on kohustus müüa, kanda alusvara vastaspoole kontole kindlal ajal tulevikus ning kokkulepitud hinnaga. Öeldakse, et müüjal „on short (lühike) positsioon“. Mõlemal tehingu osapoolel on vastastikused kohustused. Kohustus on sageli tinglik ja lõpeb mitte alusvara reaalse toimetamisega müüjalt ostjale, vaid protsessi efektiivsuse eesmärgil rahalise tasaarveldusega lõpptulemuse määramisega. Tasaarveldus on võimalik põhjusel, et futuurid on börsil noteeritavad instrumendid, mille ostu – müügihinnad muutuvad, mis võimaldab teenida nendega kauplemise pealt tulu või saada kahjumit. Hinna muutusest saadav tulu/kulu arvutatakse iga börsipäeva lõpus. Üldjuhul suleb klient oma avatud positsiooni enne futuuri tähtaja saabumist börsil vastassuunalise tehinguga. Sõltuvalt sellest, milline on alusvara tüüp, eksisteerivad erinevad futuuride tüübid: võlakirja futuurid, aktsia futuurid, valuuta futuurid jne. Futuuriga kaubeldakse väga erinevaid alusvarasid: nafta, kuld, valuutad, aktsiaindeksid jne.2
Futuuridega kaupleja on kohustatud seadma tehingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks esialgse tagatissumma (initial margin), mis kaitseb börsi ja börsi arvelduskoda kahjumist juhul, kui futuuride ostjad või müüjad ei täida oma tehingust tulenevaid kohustusi. Paljud börsid aktsepteerivad esialgse garantiitagatisena nii rahalist deposiiti kui ka väärtpabereid, kusjuures väärtpaberitelt teenitav intressitulu kantakse variatsioonikontole. Variatsioonimarginaali peab tavaliselt maksma rahas. Futuuripositsiooni sulgemise korral esialgne garantiitagatis kustutatakse.
Börs nõuab arvelduskojalt lisakaitset variatsioonimarginaali (variation margin) vormis. Variatsioonimarginaal on avatud futuuripositsioonide ümberhindamisest saadud rahaline tulemus jooksva börsipäeva arvestusliku sulgemishinna suhtes. Variatsioonimarginaali arvutab börsi arvelduskoda iga börsipäeva lõpus. Futuuri arvestushinna muutusest (või futuuri arvestushinna ja antud päeval toimunud tehingu hinna vahest) saadud kahjum kajastub börsiliikme variatsioonikontol ja peab olema makstud ostja/müüja poolt järgmise börsipäeva hommikuks. Variatsioonikontol kajastuvad ka kõik saadud tulud, mida võimaldatakse futuuri ostjale/müüjale järgmisel päeval.
Futuur sarnaneb forwardile, erinevuseks on see, et futuuridega kaubeldakse börsil ning futuurid on standardiseeritud. Kui optsioon annab omanikule õiguse osta või müüa kokkulepitud ajal kokkulepitud hinnaga kokkulepitud alusvara, siis futuuri puhul on see omanikule kohustuseks. Futuuritehinguid saab teha ainult futuuribörsidel ning selliseid lepinguid võib alati lõpetada ka enne täitmistähtaega, tehes eelnevale vastupidise tehingu.
Futuuri peamised eelised on:
- Suurem likviidsus ehk võimalus (tänu standardiseeritud tingimustele ja ka sellele, et mõne instrumendiga võib kaubelda ööpäevaringselt) oma positsiooni kiiresti likvideerida vastupidise lepingu sõlmimisega, kui turg võtab ebasoodsa suuna;
- Futuurikohustuse täitmise tähtaja edasilükkamise võimalus;
- Madalam krediidirisk, kuivõrd üheks futuurlepingupartneriks on börs oma kliiringumehhanismiga;
- Suhteliselt väiksemad tehingukulud võrreldes spot turutehinguga. Tänu marginaalisüsteemile saavad futuuride omanikud kontrollida minimaalse kapitali olemasolul suuri alusvara positsioone. Need, kes kasutavad futuure riski maandamiseks, võivad vähendada riski mõõduka hinna eest ja mitte kasutada alusvara füüsilist ostu või müüki;
Futuuri peamised puudused on:
- Väiksem paindlikkus näiteks lõpppäeva, koguse ja mõnikord ka sobiva alusvara valimisel, sest lepingutüüpide arv on piiratud;
- Piiratud likviidsus pikaajalistel futuuridel;
- Variatsioonikonto ja rahavoogude igapäevane juhtimine on seotud suurte administratiivkuludega.
1 Loader, D. (2005). Clearing and Settlement of Derivatives. Amsterdam: Elservier Butterworth-Heinemann. P. 2
2 Stoker, M. (1995). Futures, Options and Other Derevative Products. London: Hartgraph, High Wycombe. P. 3-4
