Tuletisinstrumenti võib defineerida kui finantsinstrumenti või tehingut, mille teenitav tulu ja väärtus sõltuvad teise alusinstrumendi hinnaliikumisest ning väärtusest või mille väärtus arvutatakse teise alusinstrumendi väärtuse põhjal (näiteks aktsia- või kauba (commodity) hinna alusel. Mõiste tuleneb ka ingliskeelsest nimetusest derivative – instrument, mille väärtus tuleneb (derives) teise instrumendi väärtusest. Tuletisinstrumentide levinumad alusvarad on aktsiad, võlakirjad, valuutad, intressimäärad, turuindeksid ja toorained, kuid nimekiri sellega ei lõpe. Tuletisinstrumentide liikide näidised on optsioonid, futuurid, swapid, forwardid, warrantid.

Kauplemise koht

Tuletisinstrumentide tehinguid teostatakse kahel viisil: üks võimalus on tuletisinstrumendi lepinguga kauplemine börsil ning teine võimalus on sooritada tuletisinstrumendi tehing turuväliselt (Over-The-Counter, OTC).  Viimane võimalus tähendab, et kokkulepe on sõlmitud otseselt tehingu vastaspoolte vahel. OTC-tehing võib olla sooritatud ka vahendaja kaudu, kuid sel juhul ei vastuta vahendaja vastaspoole kohustuste mittetäitmise eest.
Börsiväliste tehingute kõige suurem risk on „vastaspoole risk“ (counter-party risk), mis tähendab, et juhul kui ostja või müüja ei täida oma kohustust, tehing ebaõnnestub.

Liigitus

Tulenevalt tuletisinstrumentide kauplemise viisist võib tuletisinstrumendid jaotada kaheks suureks grupiks. Forwardid ja swapid on kaubeldud turuväliselt (OTC). Futuurid ja warrantid on kaubeldud valdavalt börsil. Optsioonid võivad olla kaubeldud nii turuväliselt (OTC) kui ka börsil. Joonis 1 illustreerib tuletisinstrumentide jaotust.

 

Joonis 1. Tuletisinstrumentide jaotus kauplemiskoha järgi.
Allikas: Autori koostatud.

Eesmärk

Tuletisinstrumentide lepingute sõlmimise eesmärk on riskide ümberjaotamine. Tuletisinstrumentide tekkepõhjus oli algselt riski maandamise võimaluse puudumine, kuid tuletisinstrumente kasutatakse järjest rohkem ka lisatootluse saamiseks või spekuleerimiseks.

Tuletisinstrumentide kajastamine väärtpaberikontol pangasüsteemis

Tuletisinstrumentide positsioon tavaliselt väärtpaberikontol ei kajastu. Mõned pangad võivad teha nn kunstlikke kandeid väärtpaberikontol või kajastada kõik tehingud mingis muus süsteemis, aga see ei tähenda instrumendi olemasolu väärtpaberikontol. Põhjus on see, et neid instrumente ei hoita pangas. Tuletisinstrumendi lepingu olemasolu kinnitatakse tehingukinnitusega. Leping/tehingukinnitus on vahendaja (broker) käes. Raamatupidaja või ettevõtja võib kontrollida andmeid tehingukinnitustel.

Sageli tekib tuletisinstrumendi tehingu vastaspoolel kohustus ning seoses sellega võib tuletistehingu alusinstrument (näiteks aktsia) olla väärtpaberikontol pangale tagatisena panditud. See tähendab, et ettevõte saab sellest aktsiast võimaliku tulu (näiteks dividendid), näitab seda alusinstrumenti oma investeerimisportfellis ning osaleb korporatiivsetes sündmustes, kuid ettevõte saab müüa panditud väärtpaberit kuni tuletisinstrumendi lepingu lõpuni ainult erikokkuleppel pangaga. Tagatiseks võivad olla ka deposiidid või ettevõtte muu vara. Antud juhul kajastatakse väärtpaberikontol panditud väärtpaberid ning sooritatud deposiiditehingud.