On teada-tuntud tõde, et naer teeb meele rõõmsaks ja naeratus kaunistab igaüht. Ameerika psühholoog Paul Ekman – emotsioonide ja näomiimika uurija tõestas teaduslikult, et teatud näolihaseid liigutades on tõesti võimalik tekitada õnnetunnet. Kuid sugugi mitte iga naeratus ei tee seda.
Ta tuvastas vastavalt näolihaste liikumisele 19 erinevat naeratamise
viisi. 18 neist ei ole need õiged, kuid sellele vaatamata võivad olla
kasulikud. Reeglina kasutatakse neid maskina, kui me ei taha tõde oma
tõeliste tunnete kohta välja näidata. Näiteks, naeratame, et oma
piinlikust varjata või naeratame oma ülemusele, et palka juurde saada
või naeratame, et oma hirmu varjata – teeme head nägu halva mängu juures
jne. Omaette võltsnaeratuse tüüp on nn “pan-am-naeratus” , mida
Pan–American lennukompanii oma stjuuardessidele õpetab ja mis on tuntud
ka “botox-naeratuse” nime all.
Ekmani järgi on ainult üks naeratamise viis tõeline. Kui ülespoole ei
tõuse mitte ainult suunurgad vaid lisaks sellele tõmbuvad natukene
pilukile ka silmad. Silmanurkadesse tekivad naerukortsud ja kerkib
põskede ülaosa. Alles siis, kui silma sõõrlihas on kokku tõmbunud kogeme
oma kehas heaolutunnet. Seega just silma sõõrlihase kokkutõmbumine on
rõõmu signaaliks. Ekman nimetas selle naeratuse prantsuse füsioloogi,
silma sõõrlihase uurija Guillaume-Benjamin Duchenne´i auks „Duchenne´i“
naeratuseks. Guugeldades leiab palju näiteid selle naeratuse kohta.
Näiteks,
www.google.ee/search?q=duchenne+smile
Õiget naratuse joonist näeb ka järgnevalt pildilt:
Probleem on aga selles, et me ei saa oma silma sõõrlihase tegevust eriti
palju tahtejõuga suunata – põhjus, miks enamik inimesi hätta jäävad,
kui neil tuleb „rõõmus nägu teha“ ja kaamerasse vaadata. Vaevalt 10%
inimestest valitseb oma näolihaseid nii hästi, et suudab ilma
eritreeninguta soovi korral Duchenne´i naeratuse esile manada. Selle
kallal näevad vaeva nii näitlejad, ja iseäranis veel poliitikud. Ilmselt
on see võime osadele meist kaasa sündinud, kuid seda on võimalik ka
treenida. Ekmani katseisikud õpetati oma silma sõõrlihast treenima ilma,
et neile oleks öeldud milleks seda vaja on. Ja mida paremini katsetes
osalejad oma silma sõõrlihast valitsema õppisid, seda enam hakkasid nad
rääkima heast tujust, mida nad ise millegagi seletada ei osanud.
Proovisin ka ise järele. Tõesti pole palju vaja, et hakata südamest
naerma, eriti kui ennast veel selle tegevuse juures peeglist jälgida. Ja
kui juba naer tuleb, siis läheb ka tuju heaks ja kevadväsimus kaob nagu
käega pühitud.
Naeratame,
