Puhkepäevadel saab selgeks, kas olete hommiku- või õhtuinimene. Kuigi äratuskell nädalavahetusel ei helise, kargab osa inimesi heatujuliselt varahommikul voodist välja, kuid teised rõõmustavad, et ei pea magusat und pooleli jätma.
Meil kõigil on oma sisemine kell
Oma raamatus “Aeg. Aine,
millest koosneb elu” kirjutab Stefan Klein¹ põnevalt meie sisemisest
kellast, mis meid juhib. Kui inimesed jäetaks ilma välise sunduseta oma
loodusliku rütmi hooleks, heidaks osa neist magama alles siis, kui teine
osa ärkab. See, mis tüüpi inimeste hulka me kuulume, sõltub sellest,
millises tempos tiksub meie sisemine kell.
Kui see vajab ühe
ringi tegemiseks 24,5 tundi või enam, tuleb see igal hommikul tublisti
ette seada, selleks hetkeks, kui aovalgus üllatab meid une võimalikus
varases faasis. Aovalgus annab signaali, et kooskõlastada organismi
ajarütm päikese kulgemisega. Sisemist stimulaatorit lükatakse edasi seda
enam, mida rohkem oodatav päeva algus tegelikust erineb. Seepärast
öökull heidabki hilja voodisse ja ka tõuseb hilja. Valgussignaalid
aktiveerivad virgatsaineid, mis aeglustavad või kiirendavad sisemise
kella reaktsioone.
Kui aga päevatsükkel on 24 tundi, ärkame vara.
Kiiresti töötav kronomeeter peas peab nimelt saama hommikuvalguse
signaali une võimalikult varases staadiumis. Muidu kiirendataks sisemist
kella veelgi. Lõokesed on virged varsti pärast päikesetõusu või veelgi
varem.
Et aastaaegade vaheldumine meilt und ei rööviks, seatakse
sisemine kell õhtuti veel kord õigeks. Nüüd on valgusel vastupidine
mõju: kui väljas on kauem valge, kui sisemise rütmi järgi oodata võiks,
aeglustab bioloogiline kell oma käiku. Hommikul seatakse kell ette,
õhtul jälle tagasi – niimoodi tasakaalustavad mõlemad mõjutused
teineteist. Organismi puhkeaeg kestab endiselt umbes 8 tundi, ka siis
kui päeva pikkus muutub.
Valgusega on võimalik ka oma tüübile vastu töötada
Kui
lõokesed oma magamistoa pimendavad, ei pea nad oma sisemist kella
esimeste valguskiirte eest kaitsma. Ja kui nad veel lisaks sellel
pärastlõunal või õhtu hakul päikese käes viibivad, aeglustavad nad oma
organismi ajarütmi ja jaksavad õhtul kauem aktiivsed olla.
Öökullid
aga võiksid end harjutada magama kardinaid ette tõmbamata ning
ennelõunati õues jalutada. Sellega seatakse oma sisemist kella ette ja
juba paari päeva pärast on hommikul end kergem liimuma saada. Kuid oma
loomulikku elurütmi saame nihutada ainult teatud piires.
Laita
öölooma selle eest, et ta hommikul teojanust ei pakata, on sama mõttetu,
kui teha etteheiteid blondile selle eest, et ta blond on. Sisemist
kella juhivad geenid ja see on päritav – hommikuvanemad toovad ilmale
hommikulapsi ja õhtuvanemad õhtulapsi.
Samal ajal oma eri elutsüklites kaldume ühe või teise tüübi suunas.
Kui väikesed lapsed sunnivad oma vanemaid hommikul vara voodist välja, siis kasvamise aastatel nihkub rütm järjest hilisemaks.
Peaaegu
kõik teismelised on öökullid. Täpsed põhjused on teadmata, kuid igal
juhul hakkab ööhormoon melatoniin enamiku 18-aastaste organismis
vabanema alles kella 23 paiku, nii et vajadus magama heita tekib
vastavalt hiljem. Erinevalt sellest, mida heidavad ette õpetajad ja
vanemad, ei ole teismelised hommikuti välja magamata mitte sellepärast,
et nad ööd läbi pidutsevad või arvuti ekraani taga istuvad. Pigemini on
klubides veedetud ööd selle tulemus, et noored ei tunne end väsinuna.
Väsimus vaevab hommikuti noori isegi jumalast mahajäetud paikades, kus
puudub igasugune ööelu. Alles kahekümne eluaasta künnise ületamise järel
muutuvad noored inimesed taas hommikuti elavaks.
Ja ühel päeval
saavad meist seeniorid, kes tõusevad üpris vara. Põhjus on arvatavasti
selles, et vanaduses toodab organism põhimõtteliselt vähem melatoniini.
Organismi sisemine kell määrab kindlaks kõikide tegevuste parima stsenaariumi.
Isegi
see, millal meie elu algab ja millal see kord lõpeb, järgib sisemist
kella. Lapsed tulevad kõige tõenäolisemalt ilmale kella nelja paiku
varahommikul. Surmal on parim lõikus kell viis hommikul.
Oma
isikliku rütmiga vastuolus elamine kulutab paljude asjade tegemiseks
rohkem aega, kui tegelikult tarvis oleks. Ihu ja hing saavad pikapeale
kannatada, kui sundida neid üleliia oma tõelise rütmi vastu võitlema.
¹ Stefan Klein. Aeg. Aine, millest koosneb elu. Eesti keeles ilmunud kirjastuse Varrak väljaandel 2009
Silva Laius,
serifitseeritud konsultant,
FranklinCovey
Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTE rubriigis
