Бухгалтерские Новости - новости бухгалтерского учета, налогообложения, экономики

Keda see puudutab?  

Kui majandus kasvab, siis ettevõtte juhid ja omanikud ei pööra tavaliselt tähelepanu kadudele, mis tekivad oma töötajate varguste ja pettuste tõttu, kuna nende arvates võib sisekontrolli rakendamine osutuda võimalikest kahjudest kallimaks. Üldjuhul hakatakse selliste küsimustega tegelema pärast seda, kui selline kahju tuleb ilmsiks juhuslikult ja seda mõõdetakse kuue-seitsmekohaliste arvudega. Sellised juhtumid kerkivad massiliselt pinnale tavaliselt majanduskasvu aeglustumisel ja majanduskriiside ajal, kui petistel ja ettevõtjail ammenduvad võimalused raha ja finantsaruandlusega manipuleerimiseks. Seega tuleb ka Eestis oodata lähiaastail uusi skandaale, mis on seotud vara raiskamise ja moonutatud aruannete esitamisega nii avalikus kui ka erasektoris. 

Eesti mastaabid ei võimalda muidugi oma kahjude ulatust võrrelda sellega, mida kannatab USA või Saksamaa majandus. Näiteks USA-s ulatub nn valgekraede pettustega tekitatud kahju 600 000 000 000 dollarini. Pettuste Uurimise Assotsiatsiooni (Association of Certified Fraud Examiners) hinnangul moodustavad ettevõtete keskmised kahjud oma töötajate varguste tagajärjel 6% käibest, kusjuures pettustest avastatakse ligi 10%.  

Mis on pettus?  

Esmalt täpsustagem, et terminit "fraud" ehk "pettus" kasutatakse inglise keeles laiemas tähenduses, kui see on sätestatud meie kriminaalseadustikus. Sellise "pettuse" all võidakse mõista näiteks järgmisi äritegevuse suhtes toimepandud tegusid: 

 

• raha või vara varastamine
• altkäemaks ja osa tulu tagastamine ostjaile
• seotud isikutele tehtavad allahindlused
• aruandluse moonutamine põhjendamatute boonuste saamiseks
• juurdekirjutused ja tasunõuded tegemata tööde eest
• firmasaladuste varastamine
• vara kasutamine isiklikel eesmärkidel.

Selliseid tegusid on mõnel juhul raske klassifitseerida asjaomase maa seaduste põhjal, kuid igal juhul tekitavad need äritegevusele materiaalset või moraalset (näiteks maine langus) kahju. 

Kes seda teeb? 

Meie juhtide seas on millegipärast üpris levinud arvamus, et peamisi vargaid ja petiseid tuleb otsida alamastme juhtide ja töötajate hulgast. Seepärast on nende arvates sisekontrolli põhimeetodeiks turvameeste palkamine ja videokaamerate paigaldamine. Sisekontrolli metoodika väljatöötamisele spetsialiseerunud organisatsiooni COSO (Commitee of Sponsoring Organizations) tehtud uuringu andmeil oli 73% aruandlusega seotud pettusjuhtudel kaasatud firmade tegevdirektorid ja 43% finantsdirektorid. Seejuures on juhtkonna-poolsete pettustega tekitatud kahju kuus korda suurem sellest, mida põhjustasid reatöötajate vargused. 

Joonisel on esitatud tüüpilised näited äritegevusele kahju tekitamise meetodeist sõltuvalt tasandist, millel asuvad petised ettevõtluse hierarhias. Otsustage ise, millistel juhtudel aitavad teid välisuksel seisvad turvamehed või tootmishoonesse paigutatud videokaamerad. 

COSO andmeil on enam kui pooltel juhtudel seadusevastastesse tegudesse kaasatud peale oma töötajate ka "agendid" väljastpoolt ettevõtet. Üldpilt näeb välja nii: 

• ainult oma töötajad 15%
• kolmandad isikud 20%
• koostöö (töötajad + kolmandad isikud) 65%

Järelemõtlemist vajavad ka huvitavad andmed selle kohta, et ettevõtteis, kus ilmneb pettusi finantsaruandluses, on juhid ja mänedюerid sugulussidemeis (40% juhtudest) ning kasutatakse "halle kardinale" (isikuid, kes formaalselt ei tööta firmas, kuid kellel on juhtidega erisuhted) – 60% juhtudest.

Miks on pettust raske avastada?  

Sageli ei märka me petiste motiive. Selleks et inimene paneks toime seadusevastaseid või ebaeetilisi tegusid ettevõtte suhtes, kus ta töötab, on vaja motiivi – rahapuudus, võlad, kättemaks juhile või omanikule, õigluse jaluleseadmine. Kui puudub juhtkonna või omanike poolne igasugune kontroll või see on nõrk, tõukab see töötajaid vargustele või mahhinatsioonidele. Petis peab igal juhul leidma südametunnistuse rahustamiseks oma tegudele õigustuse. Tõsi küll, praktika näitab, et viis inimest sajast varastavad igal juhul ilma süümepiinata, aga viis sajast ei tee seda kunagi. Ülejäänud 90 tegutsevad lähtuvalt motiivide, võimaluste ja eneseõigustuse olemasolust. 

Pettus on üldjuhul hästi maskeeritud. Pettuse avastamise aeg selle alustamisest arvates on keskmiselt 23 kuud. Kui petisel on kaasosalisi, paljastatakse mahhinatsioonid kiiremini kui üksipäini tegutsedes. 

Millistel juhtudel on pettus kõige tõenäolisem? 

Lähtudes omaenda audiitorina töötamise kogemustest nii Eestis kui ka teistes maades, koostasin indikaatorite "hitt-paraadi", mille põhjal võib kõige tõenäolisemalt otsustada, et varem või hiljem hakatakse ettevõttes petma ja varastama.  

1."Eeskirjad ei ole väljavalitute jaoks" – 90%  

• Kui omanikud või juhid varastavad oma firmalt, on töötajail moraalne õigus teha sedasama.
• Ähmased piirid äritegevuse ja isikliku vara vahel – see on minu äri, järelikult kuulub see vara mulle.
• "Ei taha maksta liigseid makse" - kui omanikud või juhid võtavad sellisel ettekäändel välja aktivad, teevad sedasama ka alluvad.
• Firmas on sugulased ja sõbrad – kulud ja piirangud nende puhul ei kehti.  

2. "Pisiasjade jaoks pole aega!" – 80%

• Juhid on hõivatud suurte projektidega või on pidevalt "komandeeringus".
• Juhti ei huvita ligipääs pangakontodele ja pangaväljavõtetele, ta lihtsalt tutvub mõnikord raamatupidaja juures kontojäägiga.
• Juhid viibivad harva kaugemates allasutustes, tütarettevõtetes, tootmis- ja laohoonetes.
• Puudub operatiivne aruandlus – kahjudest saadakse teada kord aastas aastaaruannet allkirjastades.
• See ei huvita nagunii kedagi! – töötajad tunnetavad, et sisekontrolli küsimused juhte ega omanikke ei huvita.

3. "Minul on kõik kontrolli all!" – 70%

• Mina usaldan täielikult oma raamatupidajat (asedirektorit, turundusjuhti), oleme 10 aastat koos töötanud – inimene võib aja jooksul muutuda ja tal võib tekkida motiive pettuseks.
• Ma ise allkirjastan lepingud, palgalehed ja maksedokumendid panga jaoks – aga keegi ei kontrolli nende täitmist! Võib olla makseid ja lepinguid, millest juht midagi ei tea!
• Igal aastal on tehtud inventuuri ja puudujääke pole olnud – väga tõenäoline, et selliseid inventuure tehti ainult "paberil".
• Me vahetasime turvafirmat, nüüd kontrollitakse pääslas kõiki töötajaid (autosid) – turvameestel on väike palk ja nendega on kerge kokku leppida!
• Meil on videovalve, oleme isegi kontrollinud, kas büroo ruumides ei ole "lutikaid" – see annab harva tulemusi.

4. "Õnneseen meie keskel" – 60%

• Keegi töötajaist "võidab" regulaarselt kasiinos ja loteriidel, saab pärandi jm "ebatavalisi" tulusid.
• Raamatupidajal on "sponsor", kes kingib kortereid, autosid ja ehteid ning maksab kinni tema reisid ja iluoperatsioonid.
• Müügijuht ostis või ehitas maja pangalaenuga, ostis jahtlaeva ja kaks autot liisinguga.
• Töökaaslase elulaad ja seisund – alkohol, narkootikumid ja haigused.  

5. "Sina ju väärid seda!" – 50%

• Seisund ja töötasu ei vasta töötaja ambitsioonidele – mind ei hinnata, võtan ise hüvitist!
• Töötajail on huve teistes ettevõtetes, nad teenivad lisa kõrvalt.
• Töötajate hulgas on levinud arvamus: "Kulutavad raha tühjale-tähjale, aga meie palga tõstmiseks neil raha ei ole."
• "Kõik teevad nii, kas mina olen viletsam?"

KÜSIMUSED, MILLE ÜLE TASUB MÕELDA

• Kas meie ettevõttes on rahulolematuid (kellel on motiive pettuseks)?
• Kas meie ettevõttes on töötajaid, kelle moraaliks on "pole tabatud, pole varas" ja "mis ripakil, see ära"?
• Millist vara saab kasutada muudel eesmärkidel kui ettevõttes?
• Kas meil on töötajaid, kes ei võta kunagi puhkust välja?
• Kas meil on konkurente, kes eelistavad kasutada ebaausaid meetodeid?
• Kas ettevõte võimaldab katta mujal tehtud kulusid?
• Kas keegi võib takistada ettevõtte tegevust?
• Kuidas laekuvad tulud kassasse ja pangakontodele? 

Kontrollige oma ettevõtet võimaliku pettuse indikaatoritega testi abil!

Indikaator	Olemasolu	Tegevus
Töötajate käitumine
Töötaja pidev puudumine – osutab isiklikele probleemidele.
Vähe raha ja palju võlgu
Agressiivne käitumine
Ei võta puhkust ega haiguspäevi, töötab end üle
Sõltuvused – alkohol, hasartmängud, narkootikumid
Seletamatu rikkus
Sisekontrolli puudused
Puudub kohustuste jaotus, üks inimene tegeleb tehingutega algusest lõpuni – on vaja arvestada, et kahel petisel on alati raskem kokku leppida, palju lihtsam on teha seda üksinda.
Eeskirju ja kehtestatud protseduure eiratakse juhtkonna tasandil – protseduuride järgimist jälgitakse ettevõtte madalamal tasandil, kirjutamata reeglite järgi need juhtkonda ei puuduta.
Kontrollimehhanismide puudumine – ei ole selge, kes kellele peab aru andma ning millised on juhtimis- ja järelevalve tasandid, puudub infole ligipääsu jaotus, võõrad võivad territooriumil vabalt ringi liikuda.
Ei ole ettevõtte nõukogu-poolset kontrolli – nõukogu ei käi koos regulaarselt, ei aruta tegevuse tulemusi ega tunne huvi audiitori märkuste vastu.
Personaliküsimusi lahendatakse süsteemitult – ei kontrollita palgatavate töötajate minevikku ja ei hinnata nende töötulemusi, puuduvad eetilised käitumisnormid.
Teatud ametiala töötajate sage vahetamine – töötajad, kes ei mõista või ei nõustu kujunenud petusüsteemiga, vallandatakse või määratakse teisele tööle, et varjata pettust.
Huvide konflikt – mitmes kohas töötamine võib tekitada probleeme, näiteks ideede vargust, klientide ülemeelitamist või fiktiivseid tehinguid raha ja vara kantimiseks mujale.
Kõrged tasud ületunnitöö eest – töötajad plaanivad ise oma tööd nii, et saada lisatasu. Ülemus võib maksta lisatasu teatud töötajaile, et nad "keelt hammaste taga hoiaksid".
Ettevõtte struktuur – kauged allasutused, mis teevad ise arveldusi ostjatega ja väljamakseid ning paigutavad ümber varusid.
Probleemid raamatupidamisega – arveid ei maksta õigeaegselt, pidevalt tekib viivitusi dokumentide saamisega, võimatu on saada operatiivset infot ettevõtte finantsseisundi kohta.
Otseinfo
Tarnijate, partnerite ja klientide kaebused.
Ülekanded isiklikele kontodele, kassa kuluorderid.
Informaatorid.
Finantsid
Vastuolulised tendentsid – kasumi vähenemine nähtava põhjuseta, palgatõus ei ole vastavuses personali suurenemisega, tootmiskulude kasv, kusjuures tulud on vähenenud.
Lahknevused pangadokumentide ja raamatupidamisarvestuse vahel – tehingud, millel ei ole selgitusi, pearaamat "ei ühti" müügi- ja ostureskontroga.
Veidrad lepingud – ei valita madalaima hinnaga tarnijat, suured hinnakõikumised, puuduvad originaalid.
Fiktiivsed elemendid – teenused ja töötajad, keda pole olemas, arved klientidele, keda pole olemas.
Niinimetatud agressiivne raamatupidamine – vara ümberhindamised, arvestuspõhimõtete sage muutmine, juhtkonna ebareaalsed hinnangud.
Ei ole arusaadav, kuidas firma raha teenib – minimaalne tulu põhitegevusest, tehingud, mille majanduslik mõte on arusaamatu, pidev teiste firmadega ühinemine või nende ostmine.
Vanad probleemid finantsaruandluse korrigeerimisega ja audiitorite sage vahetamine.

Vadim Dontševski, Donoway Assurance & Advisory vannutatud audiitor

Allikas: Raamatupidamisuudised N5 (108) 2008