Tulumaksuseaduse (TuMS) § 48 lõike 4 kohaselt loetakse erisoodustuseks
igasugust kaupa, teenust, loonustasu või rahaliselt hinnatavat
soodustust, mis antakse töötajale seoses töötamisega tööandja juures.
Muu hulgas on erisoodustus sõiduki tasuta või soodushinnaga kasutada
andmine.
Erisoodustuse maksustamise eesmärk on maksustada võrdselt töötajale
antavad rahalised ja mitterahalised hüved. Oluline on märkida, et
maksustatakse just töötaja rahaline tulu, mitte tööandja kulu. Seega
võib mõnikord juhtuda, et tööandja polegi (otsest) kulutust teinud,
kuid erisoodustus on siiski antud ja maksukohustus tekkinud.
Sõiduki ja selle kasutada andmise puhul tuleb kõigepealt selgitada,
mida tööandja sõiduki all mõeldakse. Tööandja sõidukiks loetakse
tööandja valduses olevat sõidukit – olgu see siis tööandja omandis,
liisingulepingu alusel soetatud, renditud, (tasuta) kasutusvalduse
lepingu alusel vmt. Oluline on asjaolu, et sel ajal kui sõiduk antakse
töötaja käsutusse, on see tööandja omandis või valduses.
Et maksukohustust õigesti arvutada, tuleb lähtuda rahandusministri
kehtestatud erisoodustuse hinna määramise korrast (rahandusministri
29.12.1999. a määrus nr 120). Nimetatud määruse punkti 5 järgi, kui
erisoodustuseks on tööandja omandis või valduses oleva sõiduki (v.a
sõiduauto, mille puhul kehtib erikord!) tasuta või soodushinnaga
kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja
ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, loetakse erisoodustuse hinnaks
selle vara rendile andmise turuhind või rendile andmise turuhinna ja
soodushinna vahe. Turuhind on hind, mida sarnastel tingimuste korral
kasutavad sõltumatud osapooled omavahelistes tehingutes, nt sõidukite
puhul hind ja tingimused, millega sõidukite rentimisega tegelevad
ettevõtted rendivad sõidukeid oma klientidele. Maksustatakse kogu
erisoodustuse hind.
Eelnimetatud rahandusministri määrus ei sätesta seda, kuidas peaks
tööandja talle kuuluvate sõidukite töötajatele isiklikeks sõitudeks
kasutada andmist dokumenteerima. Siin kehtivad üldised
dokumenteerimisnõuded.
Tööandja sõiduautode puhul on maksustamise reeglid natuke teistsugused.
Esimeseks erisuseks on see, et sõiduauto erisoodustuse maksukohustusel
on ülempiir ning asjaolu, et tegelikult oli erisoodustusena antav hüve
rahaliselt rohkem väärt, ei suurenda maksukohustust. Teine erisus on
see, et maksukohustuse leidmisel lähtutakse rahandusministri
kehtestatud arvestuslikust metoodikast, mitte sõiduauto kasutada
andmise tegelikust väärtusest ehk turuhinnast (nagu muu vara puhul on).
Ja kolmandaks erisuseks on tingimus, et kui erisoodustus on antud, aga
selle üle ei ole peetud arvestust nii, nagu õigusaktid ette näevad,
võetakse maksustamisel aluseks sõiduauto erisoodustuse hinna ülempiir,
olenemata sellest, kui palju tegelikult seda sõiduautot töötaja
isiklikeks sõitudeks kasutati.
Evelyn Liivamägi, Maksu- ja Tolliameti otseste maksude talituse juhataja
Avaldatud: Raamatupidamisuudised nr 2, 2009
