Бухгалтерские Новости - новости бухгалтерского учета, налогообложения, экономики

IAS 29  Finantsaruandlus hüperinflatsioonilises majanduskeskkonnas (IAS 29 Financial Reporting in Hyperinflationary Economies)

Standardi eelkäijaks oli juba 1977. aastal vastu võetud rahvusvaheline standard IAS 6 Accounting Responses to Changes Prices, kus käsitleti hinnamuutusi. 1981. aastal võeti vastu uus standard IAS 15 Information Reflecting the Effects of Changes Prices. Praeguse numeratsiooni ja nimetuse sai standard 1989. aastal.

Standardi eesmärk on kirjeldada hüperinflatsioonilises majanduskeskkonnas tegutsevate majandusüksuste aruannete koostamist.

Standardit rakendatakse kõigi põhiaruannete (sh konsolideeritud finantsaruannete) koostamisel hüperinflatsioonilise majanduskeskkonnaga piirkonna valuutas. Hüperinflatsioonile viitavad muuhulgas (aga mitte ainult) järgmised riigi majanduskeskkonda iseloomustavad näitajad:
• suurem osa elanikkonnast eelistab hoida oma vara mittemonetaarselt või mõnes suhteliselt stabiilses välisvaluutas. Summad kohalikus vääringus investeeritakse ostujõu säilitamiseks nii kiiresti kui võimalik;
• suurem osa elanikkonnast arvestab monetaarseid summasid mõnes suhteliselt stabiilses välisvaluutas, mitte aga kohalikus vääringus. Hindasid võidakse noteerida selles välisvaluutas;
• krediitmüük ja -ost toimub hindades, mis kompenseerivad ostujõu eeldatava vähenemise krediidiperioodil, isegi kui see periood on lühike;
• intressimäärad, palgad ja hinnad on seotud hinnaindeksiga;
• kolme aasta kumulatiivne inflatsioonimäär läheneb 100%-le või ületab seda.

Standardi IAS 29 kohta kehtib tõlgendus IFRIC 7 Applying the Restatement Approach under IAS 29 Financial Reporting in Hyperinflationary Economies.

IAS 30 Pankade ja samalaadsete finantsasutuste finantsaruannetes avalikustatav informatsioon (IAS 30 Disclosures in the Financial Statements of Banks and Similar Financial Institutions)

Standard IAS 30 võeti vastu 1990. aastal.

Standardi eesmärk on kirjeldada pankade ja muude finantsasutuste finantsaruannetes avalikustatavat infot.

Panga kasumiaruande koostamisel lähtutakse tulude ja kulude liigitamisel nende olemusest ning avalikustatakse peamistele tulu- ja kululiikidele vastavad summad. Panga tegevusest tekkivate tulude põhiliigid on intressid, teenustasud, vahendustasud ja tehingutulud. Iga tululiik avalikustatakse eraldi, et aruannete kasutajad saaksid hinnata panga tulemuslikkust. Panga tegevusest tulenevate kulude hulka kuuluvad intressid, vahendustasud, laenudest ja muudest nõuetest tulenevad kulud, investeeringute bilansilise maksumuse vähenemisest tulenevad kadumid ning üldised halduskulud. Iga kululiik esitatakse eraldi, et aruannete kasutajad saaksid hinnata panga tulemuslikkust.

Panga bilansis esitatakse vara ja kohustised liigitatuna nende olemuse järgi ning suhtelise likviidsuse järjekorras.

Standardi IAS 30 kohta tõlgendused puuduvad.

IAS 31 Osalemine ühisettevõtmistes (IAS 31 Interests in Joint Ventures)

Standardi eelkäijaks oli 1990. aastal vastu võetud standard IAS 31 Financial Reporting of Interests in Joint Ventures. Standardit täiustati aastatel 2000 ja 2003, mil see sai ka praeguse nimetuse.

Standardi IAS 31 eesmärk on kirjeldada arvestuspõhimõtteid ühisettevõtmistes.

Standardit IAS 31 rakendatakse osaluste arvestamisel ühisettevõtmistes ning ühisettevõtjate ja investorite finantsaruannetes ühisettevõtmiste vara, kohustiste, tulude ja kulude kajastamisel, olenemata ühisettevõtmise struktuurist või vormist. Seda standardit ei rakendata ühisettevõtjate osaluste arvestamisel ühise mõjuvõimu all olevates majandusüksustes, mida haldavad riskikapitalile tuginevad organisatsioonid või avatud investeerimisfondid ja muud analoogilised majandusüksused.

Ühisettevõtmine on lepinguga sätestatud kokkulepe, kus kaks või enam osapoolt tegutsevad ühiselt ja kogu tegevus on ühise mõjuvõimu all. Ühisettevõtmine võib esineda: a) ühise mõjuvõimu all oleva tegevusena; b) ühise mõjuvõimu all oleva varana ja c) ühise mõjuvõimu all oleva(te) majandusüksus(t)ena.

Ühine mõjuvõim eksisteerib ainult siis, kui majandusüksuse finants- ja põhitegevus nõuavad ühiste otsuste langetamist.

Ühisettevõtja kasutab oma osaluse kajastamisel ühise mõjuvõimu all olevas majandusüksuses proportsionaalse konsolideerimise meetodit või kapitaliosaluse meetodit.

Standardi IAS 31 kohta kehtib tõlgendus SIC 13 Jointly Controlled Entities – Non-Monetary Contributions by Ventures.

IAS 32 Finantsinstrumendid: esitamine (IAS 32 Financial Instruments: Presentation)

Standardi eelkäijaks oli 1995. aastal vastu võetud standard IAS 32 Financial Instruments: Diclosure and Presentation, mida on muudetud 1998. ja 2003. aastal. Standardit muudeti 2005. aastal, mil finantsinstrumentide avalikustamist käsitleva osa kohta anti välja uus rahvusvaheline standard IFRS 7 Financial Instruments: Disclosures ning standard IAS 32 sai praeguse nimetuse IAS 32 Financial Instruments: Presentation.

Standardi eesmärk on kirjeldada finantsinstrumentide esitust. Standardit IAS 32 kohaldatakse kõigile finantsinstrumentidele välja arvatud: osalus tütarfirmades, sidusettevõtetes ja ühisettevõtmises, kui toimub konsolideerimine või investeering arvestatakse kapitaliosaluse või proportsionaalse konsolideerimise alusel.

Finantsinstrumendid liigituvad emiteerija seisukohast finantsvaraks, finantskohustisteks ja omakapitaliinstrumentideks. Finantsinstrumente, millel on nii võla  kui ka omandiõigusliku väärtpaberi tunnused, nimetatakse hübriidinstrumentideks. Intress, dividend, kadum ja tulum, mis on seotud finantskohustistega, kajastatakse kasumiaruandes kas tulu või kuluna.
Finantsvaraobjekt on igasugune varaobjekt, mis on:
(a) raha;
(b) teise majandusüksuse omakapitaliinstrument;
(c) lepinguline õigus
(i) saada teiselt majandusüksuselt raha või mingit muud finantsvaraobjekti; või
(ii) vahetada teise ettevõttega finantsvaraobjekte või finantskohustisi potentsiaalselt kasulikel tingimustel; või
(d) leping, mille puhul arveldatakse (või võidakse arveldada) majandusüksuse enda omakapitaliinstrumentidega, mis on
(i) mittederivatiivsed – mille eest majandusüksus on (või võib olla) kohustatud saama muutuva koguse enda omakapitaliinstrumente; või
(ii) derivatiivsed – mille puhul arveldatakse teisiti, kui vahetades teatud kindlas summas raha või muud finantsvara majandusüksuse enda omakapitaliinstrumentide teatud koguse vastu.

Sel põhjusel ei hõlma majandusüksuse enda omakapitaliinstrumendid selliseid instrumente, mis on juba iseenesest lepingud majandusüksuse enda omakapitaliinstrumentide saamiseks või väljastamiseks tulevikus.

Finantskohustis on igasugune kohustis, mis on
(a) lepinguline kohustus
(i) teisele ettevõttele üle anda raha või mingi muu finantsvaraobjekt; või
(ii) vahetada teise majandusüksusega finantsvara või finantskohustisi potentsiaalselt kahjulikel tingimustel; või
(b) leping, mille puhul arveldatakse (või võidakse arveldada) majandusüksuse enda omakapitaliinstrumentidega, mis on
(i) mittederivatiivsed – mille eest majandusüksus on (või võib olla) kohustatud väljastama muutuva koguse enda omakapitaliinstrumente; või
(ii) derivatiivsed – mille puhul arveldatakse teisiti, kui vahetades teatud kindlas summas raha või muud finantsvara majandusüksuse enda omakapitaliinstrumentide teatud koguse vastu.

Sel põhjusel ei hõlma majandusüksuse enda omakapitaliinstrumendid selliseid instrumente, mis on juba iseenesest lepingud majandusüksuse enda omakapitaliinstrumentide saamiseks või väljastamiseks tulevikus.

Omakapitaliinstrument on igasugune leping, mis tõendab jääkosalust majandusüksuse varas pärast kõigi kohustiste mahaarvamist.

Standardi IAS 32 kohta kehtib tõlgendus IFRIC 2 Members’ Shares in Co-operative Entities and Similar Instruments.

IAS 33 Aktsiakasum (IAS 33 Earnings per Share)

Standard IAS 33 võeti vastu 1997. aastal ning seda muudeti 2003.aastal. Standardi eesmärk on kirjeldada aktsiakasumi olemust ja esitamist. Standardit IAS 33 rakendatakse nendes majandusüksustes, mille lihtaktsiad või potentsiaalsed lihtaktsiad on börsidel kaubeldavad või saavad olema börsidel kaubeldavad. Kui teised majandusüksused soovivad avalikustada aktsiakasumiga seotud infot, siis tuleb see arvutada ja avalikustada kooskõlas standardiga IAS 33.

Majandusüksus esitab kasumiaruandes baas- ja lahjendatud aktsiakasumi iga lihtaktsia liigi lõikes, mille puhul õigus jaotada perioodi kasumit või kahjumit erineb.

Baasaktsiakasum on lihtaktsionäride käsutusse jääv puhaskasumi summa ühe lihtaktsia kohta. Baasaktsiakasumi saamiseks tuleb majandusüksuse (kontserni puhul emaettevõtte) lihtaktsionäride käsutusse jääv puhaskasum jagada perioodi jooksul käibes olnud lihtaktsiate keskmise arvuga. Baasaktsiakasumi arvutamisel käsitletakse eelisaktsionäre analoogiliselt kreeditoridele ning puhaskasumit vähendatakse eelisdividendide võrra, saamaks lihtaktsionäride käsutusse jäävat puhaskasumit. Baasaktsiakasumi arvutamise eesmärk on saada näitaja, mis väljendaks majandusüksuse (kontserni puhul emaettevõtte) iga lihtaktsia osa ettevõtte tulemuslikkuses aruandeperioodi vältel.

Lahjendatud aktsiakasum on lihtaktsionäride käsutusse jääv puhaskasumi summa ühe lihtaktsia kohta, mille arvutamisel on arvesse võetud aktsiakasumi maksimaalne võimalik vähenemine eeldusel, et kõik vahetusväärtpaberid ning tingimuslikud kohustised, mis üksikult võttes võivad vähendada aktsiakasumit ning mille koosmõju on aktsiakasumit vähendav ("lahjendav"), konverteeritakse lihtaktsiateks.

Standardi IAS 33 kohta tõlgendused puuduvad.

IAS 34 Vahearuandlus (IAS 34 Interim Financial Reporting)

Standard võeti vastu 1998. aastal.

Standardi eesmärk on määrata kindlaks miinimumnõuded vahearuandestiku koosseisule, sealhulgas avalikustavale informatsioonile ning sätestada raamatupidamislikud kajastamis- ja mõõtmispõhimõtted, mida vahearuannetes tuleb rakendada.

Standardis on sätestatud vahearuandestiku minimaalne koosseis: lühendatud bilanss, lühendatud kasumiaruanne, lühendatud rahakäibe aruanne, omakapitali muutuste lühendatud aruanne ning valik selgitavaid lisasid.

Majandusüksus peab vahearuannetes kasutama neidsamu arvestusmeetodeid, mida on kasutatud raamatupidamise aastaaruande koostamisel, välja arvatud muutused arvestusmeetodites, mis on tehtud pärast viimase aastaaruandega hõivatud majandusaasta lõppu ning mida kasutatakse järgmise aastaaruande koostamisel. Ettevõtte aruandluse sagedus – üks kord aastas, üks kord poolaastas või üks kord kvartalis – ei tohi mõjutada aastatulemuste mõõtmist. Selle eesmärgi saavutamiseks tehakse vahearuande mõõtmised kumulatiivselt aasta algusest.
Standardi IAS 34 kohta kehtib tõlgendus IFRIC 10 Interim Financial Reporting and Impairment.

IAS 36 Varaobjektide väärtuse vähenemine (IAS 36  Impairment of Assets)

Standard võeti vastu 1998. aastal ja seda täiendati 2004. aastal. Standardi eesmärk on formuleerida menetlused, mida majandusüksus peab rakendama tagamaks, et varaobjektide bilansiline maksumus ei ületaks nende kaetavat väärtust.

Kaetav väärtus on defineeritud kõrgeimana varaobjekti reaalväärtusest, mida on vähendatud müügikulutuste võrra, ja varaobjekti kasutusväärtusest.

Kui varaobjekti bilansiline maksumus ületab selle kasutamisest või müügist saadava summa, on tegemist varaobjekti esitamisega kaetavast väärtusest suuremas väärtuses. Sel juhul loetakse vara väärtus vähenenuks ning majandusüksus peab kajastama väärtuse vähenemisest tekkinud kadumi. Standard täpsustab ka, millal peab majandusüksus väärtuse vähenemisest tekkinud kadumi tühistama ning määrab avalikustamisnõuded. Majandusüksus peab igal aruandekuupäeval hindama, kas esineb varaobjekti(de) väärtuse võimalikule vähenemisele viitavaid asjaolusid. Iga sellise asjaolu esinemise korral peab majandusüksus kalkuleerima varaobjekti kaetava väärtuse. Olenemata sellest, kas väärtuse vähenemisele viitavaid asjaolusid esineb, peab majandusüksus:
• testima piiramatu elueaga immateriaalse varaobjekti või veel kasutuses mitteoleva immateriaalse varaobjekti väärtuse vähenemist igal aastas, võrreldes selle bilansilist maksumust kaetava väärtusega. Väärtuse vähenemist võib testida ükskõik millal tingimusel, et seda tehakse igal aastal samal ajal. Erinevate immateriaalsete varaobjektide väärtuse vähenemist võib testida erinevatel ajamomentidel. Kui aga immateriaalne varaobjekt võeti arvele aruandeperioodil, peab selle väärtuse vähenemist testima enne vastava aruandeperioodi lõppu;
• äriühendlusest tekkinud goodwilli väärtuse vähenemist testima igal aastal.

Standardi IAS 35 kohta tõlgendused puuduvad.

Lehte Alver, Tallinna Tehnikaülikooli professor, OÜ Deebet juhatuse liige
Raamatupidamisuudised