Dow Jonesi tööstuskeskmine kerkis aastaga 5,6 protsenti, ning kui mõned eksootilised turud välja arvata, olid Ühendriikide aktsiaturud ühed paremad maailmas. Tõsi, laiemat aktsiaturgu peegeldav S&P 500 indeks langes aastaga 0,04 punkti, mis on indeksi väikseim liikumine alates 1947. aastast. USA oli seega ainus arenenud riikide aktsiaturgudest, mis eelmisel aastal kerkis.

Mujal arenenud riikides börsid peamiselt langesid. Ja langus oli üsna suur. Bloombergi andmetel kaotasid globaalsed aktsiaturud 6,3 triljonit dollarit oma väärtusest ning langesid 12,1 protsenti 45,7 triljoni dollarini.

Nagu arvata võiski, olid Euroopa aktsiaturud möödunud aastal miinuses. Ka see, et suurim langeja oli Kreeka börs, ei ole ilmselt üllatuseks kellelegi, aga see, et kehvemate hulgas oli ka Helsingi börs, on üsnagi imekspandav. Loetakse ju (vähemalt enamike meie finants- ja majandusspetsialistide sõnul) Soomet nagu Eestitki eurotsooni ühtede tugevamate majanduste hulka, aga börs paraku seda ei peegelda. Helsingi börsi suure languse peasüüdlaseks oli muidugi Nokia, mille aktsia hind kukkus aastaga peaaegu poole võrra.

Tallinna börsiindeks OMXT langes aastaga 24 protsenti – seda vaatamata Euroopa kiireimale majanduskasvule ja riigivõla puudumisele. Eelmisest aastast kehvemad olid börsi 15 aasta pikkuse ajaloo jooksul olnud vaid 1998. ja 2008. aasta, mil indeks kukkus peaaegu kaks kolmandikku.

Kehva börsiaasta üheks põhjuseks on kahtlemata Euroopa võlakriisist põhjustatud ebakindlus. Lisaks globaalsele taustale on oluliseks teguriks likviidsuse puudumine meie börsil. Investorid ei julge turule siseneda, sest kardavad jääda likviidsuslõksu.

Mida toob uus aasta? Swedbanki ja SEBi spetsialistid on tuleviku suhtes optimistlikud prognoosides börsile selleks aastaks kuni 30protsendilist tõusu. Seda muidugi eeldusel, et Euroopa võlakriis saab peagi lõpliku lahenduse. Seda aga on raske uskuda. Eelmise kuu alguses toimunud Euroopa Liidu ülemkojal kokkulepitu on küll heaks aluseks pikaajalises perspektiivis ehk tulevaste kriiside ärahoidmisel. Mis puutub lühemaajalisse perspektiivi, siis pole olukord oluliselt paranenud.

Likviidsuse parandamiseks pangandusturul andis Euroopa keskpank kommertspankadele pool triljonit eurot üheprotsendilise intressiga laenu. Paraku ei läinud suur osa sellest rahast mitte majandusse vaid hoiuste näol keskpanka tagasi.

Poliitiliste vastuolude tõttu keskpanga suurema sekkumise pooldajate ja vastaste vahel ei ole oodata, et võlakriisist niipea jagu saadakse. Ma ei välista, et tulemas on veel päris korralik korrektsioon, võib-olla küll mitte nii ränk nagu 2008. aasta sügisel, aga piisavalt tugev, mis paneb Euroopa otsustajad lõpuks tegutsema. Aga sinnamaani võib kuluda veel aega, mistõttu ma väga ei usu, et me veel 2012. aastal kriisi lõppu näeme.

Kui erinevad aktsiaturud liikusid üsna erinevalt või õigemini erinevate aktsiaturgude langused olid üsna erinevad, siis USA finantsturgudel oli kõrge korrelatsioon nii erinevate aktsiate, aga erinevate varaklassside nagu aktsiad ja kuld ning aktsiad ja nafta, vahel kirjutas The New York Times. Selle peamiseks põhjenduseks on suur ebakindlus, kirjutab mõjukas päevaleht. Niipea kui tuli mingi halb uudis, kiirustasid investorid kiiresti oma positsioone likvideerima ja otsima turvalisi investeeringuid, milleks peeti peamiselt USA võlakirju. Kui aga päev või paar hiljem tuli uudis, et on lootus, et Euroopa võlakriis hakkab paranema või USA majandus hakkab paranema, kiirustasid investorid aktsiaid, võlakirju ja tooraineid ostma.

Sarnane olukord, oli ka 2008. aasta sügisel, mil aktsiaturud tegid ühel päeval suuri kukkumisi, et mõned päevad hiljem teha peaaegu samasuuri tõuse. Institutsionaalsed investorid, mida tavatsetakse ka targaks rahaks nimetada, on sellistel keerulistel aegadel osutunud üsna rumalaks rahaks

Tõnis Oja,
börsianalüütik
rahakompass.ee