OECD raport „Kuidas elu läheb? Mõõtes heaolu“ on 2009. aastal ilmunud Stiglitz-Sen-Fitoussi heaolu kontseptsiooni edasiarendus. Heaolu on mitmedimensiooniline, hõlmates keskkonda, majandust ja sotsiaalelu. Sarnaselt Stiglitzi raportile kasutab OECD heaolu mõistet üldistusena, mille alla koonduvad materiaalsed, elukvaliteedi ning jätkusuutlikkuse näitajad. Arvestatud on nii objektiivsete kui subjektiivsete heaolu aspektidega, sest oluline pole mitte ainult see, millised on tegelikud elamis- ja töötamistingimused, vaid ka see, kuidas inimesed ise oma elukvaliteeti tajuvad ning hindavad.

Näitajate valikul on lähtutud rahvusvahelistest põhimõtetest: poliitiline tähtsus, algandmete kvaliteetsus, võrreldavus ja andmete kogumise sagedus. Kuna paljud OECD välja pakutud näitajad ei vasta nõutud kriteeriumitele, siis tuleks neid esialgu käsitleda kui materjali, mida tulevikus täiendatakse. Ideaalis peaksid andmed põhinema rahvusvaheliselt kooskõlastatud riiklikul statistikal.

OECD heaolu ja progressi mõõtmise raamistik

Elukvaliteedi näitajad

Elukvaliteedi näitajad hõlmavad kaheksat valdkonda: tervis, töö- ja pereelu ühitamine, haridus, kogukond, turvalisus, valitsemine ja kodanikkond, keskkond ning subjektiivne heaolu. Mida nendes valdkondades mõõdetakse?

Tervis

OECD on välja valinud kuus elukvaliteeti mõõtvat tervisenäitajat, mis tuginevad põhiliselt sotsiaal- ning terviseuuringutel: oodatav eluiga sünnimomendil, imikusuremuskordaja, enese-hinnanguline üldine terviseseisund, pikaajalise haiguse olemasolu, igapäevaelu takistavate terviseprobleemide olemasolu ja ülekaalulisus.

Töö- ja pereelu ühitamine

Töö- ja pereelu ühitamise analüüsimisel on OECD kasutanud viit näitajat: pikad tööpäevad, tööga seotud liikumisele kulutatud aeg, hõivatute isiklikule ja vaba aja tegevusele kulutatud aeg, rahulolu ajajaotusega, kooliealiste laste emade tööhõive määr.

Haridus

Haridusnäitajad, mille alusel OECD hindab riikide arengutaset, on: vähemalt keskharidusega inimeste osatähtsus 25–64-aastaste hulgas, 25–64-aastaste elukestvas õppes osalemise määr, 15-aastaste oodatav õpiaeg, 15-aastaste lugemisoskus ja noorte teadmised kodanikuõpetusest.

Kogukond

Näitajad, mis mõõdavad kogukonna tugevust, on: tunnetus toetusvõrgustiku olemasolust, sotsiaalsete kontaktide sagedus, vabatahtlikule tegevusele kulutatud aeg ning usaldus teiste inimeste vastu.

Turvalisus

OECD ühiskonna turvalisust mõõtvad näitajad on: tapmiste arv 100 000 inimese kohta, kuriteo ohvriks langenute osatähtsus, laste vastu suunatud vägivald, inimeste osatähtus, kes tunnevad ennast oma naabruskonnas turvaliselt.

Valitsemine ja kodanikkond

OECD pakutud indikaatorid on: valimisaktiivsus, osalemine poliitilistes tegevustes, avaliku konsultatsiooni olemasolu õigusloome küsimustes, inimeste usaldus institutsioonide vastu.

Keskkond

Keskkonna kvaliteedi hindamisel on OECD kasutanud objektiivseid ja subjektiivseid näitajaid: õhusaaste, keskkonnast tingitud tervisekadu, rahulolu elukeskkonna kvaliteediga, juurdepääs rohelistele aladele.

Subjektiivne heaolu

OECD subjektiivse heaolu näitajaid on kaks: eluga rahulolu ja mõju tasakaal.

OECD eesmärk ei ole seada riike pingeritta, vaid organisatsioon püüab kujundada ning levitada ühiseid arusaamu heaolu mõõtmisest, et inimesed oleksid teadlikumad ühiskonnas toimuvatest protsessidest.

Karolin Kõrreveski,
analüütik,
Statistikaamet

Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTErubriigis