Бухгалтерские Новости - новости бухгалтерского учета, налогообложения, экономики

Raamatupidamise seaduses planeeritavad muudatused on seotud eelkõige ettevõtjaportaalis aruannete esitamisega: lihtsustatud on allkirjastamise nõudeid selliselt, et aruande allkirjastamiseks piisab ühest juhatuse liikmest v.a kui esineb ühine esindamisõigus. Samuti on rahvusvaheliste finantsaruandluse standardite (edaspidi IFRS) kohaselt koostatud aruannete, konsolideeritud aruannete ning nende ettevõtjate, kelle peamine ja püsiv tegevus on krediidiasutuste seaduse mõistes finantsteenuse pakkumine, majandusaasta aruannete koostajatel võimalus aruanne esitada sarnaselt senise pdf kujul või kasutades nn taksonoomia vorme. Uuendusena on alates 2012. aastast likvideerimis- ja lõpparuannete koostajatele koostatud taksonoomia rakendus.

RTJ muudatused seevastu tulenevad põhimõttelise kontseptsiooni muudatusest – varasema IFRS asemel on RTJ-d viidud kooskõlla IFRS for SME põhimõtetega (ehk väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele mõeldud eraldi IFRS standardiga). Selline kontseptsiooni muudatus peaks suuremale osale Eesti raamatupidamiskohustuslastele tooma olulist kergendust, sest oma suhtelisest väiksusest tulenevalt ongi enamik Eesti ettevõtteid väikese või keskmise suurusega. Nn täismõõdus IFRS-i põhimõtete rakendamist võib seetõttu võrrelda vasaraga sääse tagaajamisega (st liigse jõu rakendamisega).

Oodatavaid muudatusi on mitmeid, millest enamikule raamatupidamiskohustuslastele peaksid asjakohased olema järgmised põhimõttelised muutused:

• Muudetud juhendite kohaselt on lubatud teatav lihtsustatud käsitlus juhuks (näiteks bioloogilise vara või kinnisvarainvesteeringute kajastamine soetusmaksumuse mee¬to¬dil ja mitte õiglases väärtuses), kui informatsiooni kogumine ei ole võimalik mõist¬liku kulu või pingutusega. Mõistliku kulu või pingutuse hindamisel tuleb seda sama¬aegselt võrrelda kasuga, mida aruande kasutajad sellisest informatsioonist saaksid. Mõistagi ei ole siin ühtegi numbrilist absoluutset piirmäära võimalik sätestada.
• Varude soetusmaksumuse määramiseks lubab juhend standardhinna, jaehinna ja vii¬ma-se ostuhinna meetodit, juhul kui tulemusena saadud soetusmaksumus on ligi¬lähedane tegelikule soetusmaksumusele. Erandiks on börsil vm reguleeritud turul kaubeldavate varude (nt vili, nafta) vahendajad ja maaklerid, kes peavad kajastama varusid õiglases väärtuses, millest on maha lahutatud müügikulutused.
• Seoses üldise laenukasutuse kapitaliseerimise „keeluga“ ei saa laenukulutusi arvestata enam ka varude soetusmaksumusse.
• Materiaalse põhivara puhul kaob müügiootel põhivara mõiste. Samuti ei ole enam lubatud laenukulutusi põhivara seotusmaksumusse kapitaliseerida.
• Konsolideerimisgruppide puhul on üks põnevamaid muutusi kontrolli ja olulise mõju mõiste täpsustamine: kontrolli või olulise mõju olemasolu kindlakstegemisel võetakse arvesse ka optsioone või muid konverteeritavaid instrumente, mida on kohe võimalik aktsiateks vahetada ilma täiendavate tingimusteta. Ehk vastava sobiliku optsiooni olemasolu korral on võimalik konsolideerida näiteks ka üksnes 35% osalusega tütarettevõtteid. Muude põhimõtteliste muudatustena võib muu hulgas sidusettevõtteid hakata kajastama soetusmaksumuse meetodil ning vähemusosaluse saldo bilansis muutuda negatiivseks.
• Juhul kui kinnisvarainvesteeringuobjekti või bioloogilise vara rühma õiglast väärtust ei ole enam võimalik mõistliku kulu ja pingutusega usaldusväärselt hinnata, tuleb hakata neid kajastama soetusmaksumuse meetodil seni, kuni õiglast väärtust on taas võimalik usaldusväärselt hinnata.
• Kuna kõikidel immateriaalsetel varadel eeldatakse olevat piiratud kasulik eluiga, siis tuleb firmaväärtust jälle amortiseerima hakata, kusjuures maksimaalne aeg, mille jooksul seda teha saab, on kümme aastat.
• Kogu sihtfinantseerimise arvestus hakkab olema täiesti uutel alustel: ära kaob neto-meetodi alternatiiv. Samuti hakatakse tulu sihtfinantseerimisest kajastama siis, kui sihtfinantseerimise tingimused on täidetud (ehk tulude ja kulude vastavus ei ole enam printsiip). Sellega seoses kaob ka põhivarade soetamiseks saadud sihtfinantseerimise kohustuse tuluks amortiseerimine.
• Edaspidi kaob vajadus teha vahet uurimiskuludel ja arenduskuludel, sest mõlemad kajastatakse ühtemoodi kuludes, v.a juhul, kui need kulud moodustavad osa mingist muust varaobjektist, mis vastab varana kajastamise tingimustele.
• Laenukohustuste pikendamise korral tuleb tähelepanelikumalt hakata analüüsima lepingutingimusi, sest oluliste lepingutingimuste muudatuste korral tuleb bilansist eemaldada seni kajastatud finantskohustus ning võtta arvele uus finantskohustus. See kehtib ka näiteks laenude pikendamisel.
• Kõik raamatupidamise aastaaruandes informatsiooni avalikustamise tingimused on koondatud ühte juhendisse – RTJ 15. Põhimõttelisem muudatus on, et materiaalse ja immateriaalse põhivara, kinnisvarainvesteeringute ning bioloogilise vara puhul ei ole aastaaruande lisades enam vaja esitada võrdlusperioodi andmeid.
  Nagu eelnevast näha, on mitmes arvestuslõigus aset leidmas põhimõttelised muudatused. Nende rakendamiseks on enamikul juhtudel raamatupidamiskohustuslasel valida kahe alternatiivse lähenemise vahel – kas rakendada muutusi:
  -edasiulatuvalt ehk muudatuste mõju kajastatakse juhendi rakendamise perioodi alg-bilan¬sis ning võrdlusandmeid ei korrigeerita;
  -tagasiulatuvalt ehk võrdlusandmed korrigeeritakse nii, nagu muutunud arvestuspõhimõte oleks olnud alati kasutuses.

Kõik eespool toodud muudatused rakenduvad 1. jaanuar 2012. Tõe huvides tuleb etteruttavalt ära mainida ka võimalus uuenenud RTJ-i rakendada ennetähtaegselt juba 2011. majandusaasta aruande koostamisel, kuid sel juhul tuleb rakendada kõiki uusi põhimõtteid kompleksselt ehk valikulist rakendamist ei ole lubatud. 
 

Erki Usin,
vandeaudiitor,
Deloitte Audit Eesti