Бухгалтерские Новости - новости бухгалтерского учета, налогообложения, экономики

Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 578 lõike 1 esimese lause järgi on kompromissileping leping, millega muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel.
VÕS-i § 578 lõike 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Seega on kompromissi sisuks vastastikune järeleandmine vaieldavates või ebakindlates küsimustes. Seejuures ei tule järeleandmist mõista rangelt juriidiliselt, vaid sellega on tegemist ka juhul, kui üks lepingupool teeb tema isiklikust seisukohast võetuna mööndusi. Selleks, et kompromissileping täidaks oma eesmärki, tuleks selle koostamisel juhinduda allpool käsitletud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohtadest.  

Praktikas on tavapärane, et kompromissilepingusse lisatakse kinnitus, mille kohaselt pärast kompromissilepingu nõuetekohast täitmist loevad pooled kõik ja mis tahes kohustused teineteise ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks. Sageli sõlmitakse sellist kinnitust sisaldav kokkulepe ka olukorras, kus poolte vahel vaidlus puudub, kuid soovitakse välistada nõuete esitamist tulevikus (nt üürilepingu, töövõtulepingu täitmise ja/või lõpetamise osas).
 
Riigikohus on oma 30. novembril 2010. a tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10 tehtud lahendis selgitanud, et VÕS-i § 578 sätestatud eeldus ei tähenda iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, loobuvad nad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest, mis neil on üksteise vastu, või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid. Kompromissilepingul nagu igal teisel lepingul on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS-i § 578 lõike 2 järgi nõuetest loobumist ja nõude tunnustamist üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu.

Viidatud lahendis vaidlesid pooled kassatsiooniastmes selle üle, kas töölepingu lõppedes sõlmitud kokkulepe, milles pooled kinnitavad, et neil puuduvad teineteise vastu igasugused nõuded, tähendab seda, et töötaja loobus saamata tulemustasu nõudest. Tegemist oli nõudega, mis oli töötajale töölepingu lõpetamisel teada ja mida tööandja ei olnud täitnud. Vaidlusalusest töölepingu lõpetamise kokkuleppest ei nähtu, millised nõuded pooltel lepingu sõlmides olid ning millistest konkreetsetest nõudmistest pooled loobusid. Kolleegium märkis, et kuigi poolte kinnitus, et neil ei ole teineteise suhtes pretensioone, on lubatud, ei ole siiski kohtud hinnanud, milliste pretensioonide puudumist on pooled siinkohal silmas pidanud.

Viidatud lahendist järeldub, et selleks, et kompromissileping täidaks oma eesmärki ning võimaldaks vältida vaidluse tekkimist või lahendada olemasolev vaidlus kiirelt ja täiendavate kuludeta, tuleks kokkuleppes võimalikult täpselt määratleda nõuded, mille osas kokkuleppele jõutakse. Üksnes üldsõnaline kokkulepe, mille kohaselt pooltel puuduvad teineteise vastu nõuded või need loetakse täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks, ei pruugi kaasa tuua soovitud eemärki.

Merilin Valdmaa
vandeadvokaat
Advokaadibüroo Aivar Pilv 

Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTE rubriigis