Kohtuasi 3-3-1-21-99 (17.05.1999)[8]
Kohtuasi 3-3-1-57-00 (15.01.2001)[9]
Kohtuasi 3-3-1-26-02 (19.06.2002)[10]
Suurem osa Riigikohtu lahenditest puudutavad enne 2000. aastat kehtinud tulumaksuseadust. Kuna FIE maksustamine jäi üldjoontes samaks, on nendel lahenditel tähtsust ka praegu. Loetelust sai välja jäetud vaid tekkepõhist maksustamist ja põhivara amortisatsiooni puudutavad vaidlused.
Riigikohus selgitas, et mõiste “ettevõtlusega seotud kulu” on määratlemata õigusmõiste, mida tuleb sisustada arvestades iga konkreetse ettevõtja tegevust — tegevusala, asukoht, lepingulised suhted klientidega, ettevõtluse ja muu tegevuse seotus jne. Kui osaliselt ettevõtlusega seotud kulude täpset kasutust ei ole võimalik tuvastada (näiteks koduse telefoni kasutamine), võib lugeda ettevõtluse ja muu kasutuse osa võrdseks.
Ettevõtlusega seotud kulud peavad olema tõendatud kirjaliku kuludokumendiga. Dokument peab tõendama, et kulu on tehtud sellel maksustamisperioodil ja kulu on teinud maksumaksja. Erinevalt käibemaksuarvestuse nõuetest ei ole tulumaksuarvestuses nõutav ostja nime ja aadressi märkimine müügidokumendile. Kui ettevõtja on tasunud oma kulusid teise isiku kaudu (nt abikaasa pangakontolt), tuleb tõendada ka omavahelised rahalised arveldused. Füüsilisest isikust ettevõtja saab oma tulust maha arvata ka abikaasalt soetatud vara maksumuse, mis kuulus abikaasade ühisvara hulka.
Lasse Lehis
